Susan Fenimore Cooper

Susan Fenimore Cooper sündis Mamaroneckis New Yorgi osariigis, kus said alguse ka tema botaanikaõpingud. Cooper oli esimene ameeriklanna, kes avaldas kirjandusteose, mille võib liigitada looduskirjanduseks. Oma uuendusliku looduse kujutamise viisiga pani ta aluse naiste algatatud võitlusele lindude kaitseks, mis jätkus ka 20. sajandil.

Tema loodusajakiri Maaelu Hetked (Rural Hours, 1851) hakkas ilmuma neli aastat varem, kui trükivalgust nägi Henry David Thoreau raamat „Walden ehk Elu metsas“. Ajakiri vahendab muljeid metsikust loodusest eri aastaaegadel ning väljendab otseselt teadlikkust looduskeskkonna ja areneva tsivilisatsiooni vastutustundliku kooseksisteerimise vajadusest. Susan Cooperi Maaelu Hetkedes ilmunud vaatlused kohalike lindude kohta ennetavad 19. sajandi esimesi püüdlusi loodust kaitsta. Ta rõhutab muutuva Ameerika maastiku ilu, mida tuleks säilitada tulevastele põlvedele.

Soe, mahe päev. Linnud on joovastuses. Kuldsiisikesed, turpialid ja sinilinnud panevad pungades puud oma ilusa hääle ja lõbusa sulerüüga suisa elama; käblikud ja laulusidrikud hüplevad ja laulavad põõsastikus; punarind-rästad ja häilusidrikud murul ja kruusal annavad vaevu teed ning pääsuparvi säutsub õhus, elavamad ja jutukamad kui iial varem – kõigil on rutt, kõik on rõõmsad ning sel aastaajal vähem või rohkem häälekad.

Susan Fenimore Cooper, Maaelu Hetked (sissekanne laupäevast, 6. maist)

Susan puutus loodusega kõigepealt kokku oma vanaisa talus New Yorgi osariigi põhjaosas ning pani just seal tähele, et linnud on looma- ja taimeliikide kadumise indikaatorid. Püüd õpetada lugejaid loomariiki tundma selleks, et suurendada keskkonnateadlikkust, torkab silma enamuses tema loomingus. Selline on ka rõhuasetus essees „Linnud enne ja nüüd” (Birds Then and Now, 1878), milles autor kurdab linnustiku vähenemise üle oma vanaisa talu ümbruses.

Pesade loendamise kohta tehtud märkmetes juhib Susan Cooper tähelepanu lindude massilisele hävitamisele moetööstuses ning mõistab hukka sulgede ja linnutopiste kasutamise daamide kübaratel. Lisaks peab ta poisikesi kõige hullemateks linnumõrtsukateks, sest rangete linnukaitse seaduste puudumisel võivad need „lasta kevaditi linde karistamatult ka siis, kui viimased asuvad pesa ehitama, või isegi siis, kui lindudel on munad juba pesas“ (Cooper, lk 39).

Surnud linnud ei saa pesi ehitada, nad ei saa laulda ei meie lõbustamiseks ega iseenda rõõmuks, sest nad on tummad – aga õnnetuseks peetakse neid just sellisena kenaks kaunistuseks, mida paelte, lillede, puuviljade, helmeste ja leludega koos kinnitada mitmekihiliste liialduste külge, millele mood on andnud küll peakatte nime, aga kasutada seda vastaval eesmärgil ei saa.

„Linnud enne ja nüüd“ Appletoni Ajakirjas Kirjandusest (Appletons’ Journal: A Magazine of General Literature), köide nr 4, nr 6 (juuni 1878)