Näitus
Andrei Sahharov sündis 21. mail 1921 Moskvas teadlaste perekonda ja õppis Lomonossovi nimelises ülikoolis füüsikat. Pärast Teist maailmasõda töötas Sahharov tuumarelvi arendavas laboratooriumis ning tal oli oluline roll Nõukogude Liidu esimese vesinikupommi väljatöötamisel (katsetati 1953. aasta augustis). Eeskujuliku Nõukogude Liidu kodanikuna pälvis ta 1950. aastal Lenini auhinna ja temast sai NSVLi Teaduste Akadeemia noorim liige.
Kommunistlik režiim hindas Sahharovi vesinikupommi pärast kõrgelt. Talle endale valmistasid üha sagedasemad tuumakatsetused aga järjest suuremat muret ja ajapikku sai temast teisitimõtleja. Ta avaldas meelt võidurelvastumise vastu ning pühendus peagi täielikult inimõiguste ja vabaduse eest võitlemisele. Temast sai üks Nõukogude Liidu juhtivaid teisitimõtlejaid.
- aastal avaldas Sahharov salaja essee „Mõtteid progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja vaimsest vabadusest“, milles pooldas Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahelise rahumeelse kooseksisteerimise strateegia süvendamist. Ta kaitses avalikult ka poliitvange, moodustades 1970. aastal poliitilise tagakiusamise ohvrite ja inimõisute kaitse komitee. Selliste vaadete tõttu hakkas Nõukogude režiim teda üha enam taga kiusama ning ta langes ajakirjanduse mürgiste rünnakute ohvriks.
- aastal pälvis Andrei Sahharov Nobeli rahupreemia, kuid kuna tal keelati Nõukogude Liidust lahkuda, võttis auhinna Oslos Sahharovi nimel vastu tema abikaasa Jelena Bonner. 1980. aastal võttis Nõukogude Liit temalt kõik senised aunimetused ja ta sunniti kuni 1986. aastani koduaresti. Seejärel hakkasid valitsuse hoiakud glasnosti tõttu aga muutuma ja Andrei Sahharov valiti isegi Teaduste Akadeemia presiidiumi liikmeks. Lõpuks sai temast ka Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi liige, kuid ta jõudis selles ametis olla väga lühikest aega. Andrei Sahharov suri 14. detsembril 1989. aastal Moskvas 68 aasta vanusena.