Näitus
Nelson Rolihlahla Mandela – 1988, Lõuna-Aafrika
Rassismivastase võitluse sümbolfiguur Nelson Mandela juhtis Lõuna-Aafrika ajaloolist üleminekut apartheidilt kõiki rasse kaasavale demokraatiale ning taotles rahu ja kõigile võrdseid võimalusi.
Teie žest innustab meid jääma truuks kõigi siinviibijate ühisele eesmärgile kaotada maailmast sõjad, vaesus ja kannatused. Kõige olulisem on seejuures olla vapper ning astuda välja õigluse ja rahu eest.
Anatoli Martšenko (postuumselt) – 1988, Venemaa
Anatoli Martšenko oli Nõukogude Liidu dissident, kes tõi avalikkuse ette Nõukogude poliitvangide kohutavad kinnipidamistingimused ning kelle esitas auhinna kandidaadiks Andrei Sahharov ise.
Alexander Dubček – 1989, Slovakkia
Alexander Dubček oli Praha kevade üks juhte ning demokraatlike ja majanduslike reformide eestvedaja. Ta võitles kogu elu vabaduse, suveräänsuse ja sotsiaalse õigluse eest.
Sahharovi auhinda vastu võttes mõtlen kõigile neile, kes on meie aja suured muutused võimalikuks teinud. Minu koduriigis ei unustanud rahvas isegi raskeimal hetkel, et võitleb eelkõige inimkonna vabaduse eest.
Aung San Suu Kyi – 1990, Myanmar
Endine poliitvang Aung San Suu Kyi juhtis Myanmari demokraatlike jõudude võitlust sõjaväelise diktatuuri vastu. Sahharovi mõttevabaduse auhinna sai ta isiklikult vastu võtta alles 22. oktoobril 2013, kakskümmend kolm aastat pärast selle andmist.
10. septembril 2020 otsustas Euroopa Parlamendi fraktsioonide esimeeste konverents peatada Aung San Suu Kyi tegevuse Sahharovi auhinna kogukonnas, kuna ta ei ole kaitsnud rohingja vähemuse õigusi Myanmaris ja on heaks kiitnud sellega seotud inimõiguste rikkumised ning rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigusi käsitleva õiguse rikkumised.
Adem Demaçi – 1991, Kosovo
Adem Demaçi, keda on kutsutud ka Balkanimaade Mandelaks, astus välja Serbia valitsuse jõhkrate repressioonide vastu ning pühendus sallivuse edendamisele ja Kosovo etniliste kogukondade lepitamisele.
Sõnavabaduseta ei ole dialoogi ja dialoogita ei ole tõde, aga ilma tõeta on edasiminek võimatu.
Liikumine Las Madres de Plaza de Mayo – 1992, Argentina
„Mai väljaku emad“ juhtisid rahumeelset vastupanuliikumist Argentina sõjaväelise diktatuuri ning selle repressioonide, inimröövide ja poliitiliste oponentide piinamise vastu.
Me unistame üleüldisest kokkuleppest, et elu on igal pool püha ja me kõik kaitseme seda.
Hebe de Bonafini
Oslobođenje – 1993, Bosnia ja Hertsegoviina
Sarajevo ajalehe Oslobođenje ajakirjanikud võitlesid eluga riskides oma maa ühtsuse ja etnilise mitmekesisuse säilitamise eest ajal, mil endise Jugoslaavia aladel käis sõda.
Meie eesmärk on, et Bosnia ja Hertsegoviina jääks mitmerahvuseliseks, rahvusvaheliseks, kosmopoliitseks ja sallivaks.
Zlatko Dizdarević
Taslima Nasreen – 1994, Bangladesh
Ilmalike vaadete pärast Bangladeshist ja Bengalist pagendatud kirjanik Taslima Nasreen võitleb naiste rõhumise ja usuäärmusluse vastu.
Ma olen kirjanik. Ma ei saa oma kodumaal toimuvat tähelepanuta jätta ja end maailmast isoleerida!
Leyla Zana – 1995, Türgi
Leyla Zana valiti 1991. aastal esimese kurdi rahvusest naisena Türgi parlamenti. Tema võitlus demokraatia eest sümboliseerib kogu ta rahva võitlust väärikuse ja inimõiguste nimel.
Mitte keegi ei saa enam peatada meie rahumeelset, üha laienevat ja rahvusvahelistuvat võitlust selle nimel, et saaksime elada võrdselt ja vennalikult [...] demokraatlikus ühiskonnas, kus austatakse iga inimese õigusi ja identiteeti.
Wei Jingsheng – 1996, Hiina
Hiina opositsiooniliider Wei Jingsheng võitleb inimõiguste rikkumise vastu ja demokraatia eest. Teda ei ole vaigistanud ei vangistus ega ka pagulus.
[Sahharovi auhind näitab] Euroopa rahvaste toetust ja poolehoidu [...] kogu Hiina inimõiguste liikumisele.
Salima Ghezali – 1997, Alžeeria
Alžeeria ühiskonnakriitilise ajalehe La Nation peatoimetaja ja naiste emantsipatsiooni taotleva ühenduse president Salima Ghezali toetab aktiivselt naiste õigusi, demokraatiat ja poliitilist dialoogi.
Demokraatlike põhiõiguste [...] küsimus on macchiavellililikult kalevi alla lükatud ja see jääbki sinna, kui valdav osa inimkonnast arvab, et see on oluline ainult enamuse käekäigu suhtes ükskõiksele vähemusele.
Ibrahim Rugova - 1998, Kosovo
Kosovo esimene president Ibrahim Rugova töötas väsimatult rahumeelsete lahenduste ja dialoogi nimel ning edendas kogu elu albaanlaste vägivallatut vastupanu Serbia repressioonidele.
Sahharovi auhinnast on kümne aastaga saanud rahu, vabaduse ja inimsuse sümbol.
Xanana Gusmão – 1999, Ida-Timor
Xanana Gusmão juhtis Ida-Timori võitlust vabaduse ja enesemääramise eest ning oli riigi esimene president ja hiljem peaminister.
Selle auhinnaga tunnustab Euroopa Parlament kogu minu rahva südikat võitlust selle nimel, et saaksime elada vabas riigis, kus mõttevabadust peetakse põhiõiguseks.