Näitus
Louise Weissi euroopameelsus ja feministitaust tegid temast 1979. aastal Euroopa Parlamendi esimestel otsestel ja üldistel valimistel ideaalse kandidaadi. Valimisnimekirjas „Prantsusmaa huvide kaitsjad Euroopas“ paigutati ta kõrgele viiendale kohale. Nimekirja eesotsas oli endine peaminister Jacques Chirac, kes nimetas Weissi nimekirja „esimeseks leediks“. Oma poliitilises kampaanias keeldus Weiss vastasseisust Simone Veiliga, kes oli president Valéry Giscard d’Estaingi nimekirja „Prantsuse Demokraatia Liit“ esikandidaat.
Vanima ametisse valitud parlamendiliikmena kuulus Louise Weissile au juhatada 17. juulil 1979. aastal Strasbourgis Euroopa Parlamendi avaistungit. Ta kasutas seda ajaloolist sõnavõttu, et vastvalitud Euroopa poliitikutega otse ja ausalt kõnelda. Weiss hoiatas oma kõnes minevikuvarjude eest, mis võivad poliitilise tegevuse halvata. Samuti käsitles ta Euroopa tulevikuteemasid, nagu identiteet, madal sündimus ja inimõigused. Ta rõhutas, kui oluline on, et eurooplasi ühendaks majandushuvide kõrval ka ühine kultuur.
Järgmisel päeval andis Weiss juhtohjad üle Euroopa Parlamendi presidendiks valitud Simone Veilile.
Euroopa Parlamendi täiskogu istungitel peetud kõnedes jätkas Weiss mitmesuguste oluliste teemade käsitlemist, nagu Nõukogude Liidu sõjaline sekkumine Afganistanis, maailma näljahädad, inimõiguste rikkumised, mereõigus ja Strasbourgi koht Euroopa südames.
Esimese otsevalitud Euroopa Parlamendi avaistung. Kõnet peab Louise Weiss.
Noorte-, kultuuri-, haridus-, teabe- ja spordikomisjoni liikmena algatas ta uue projekti – Euroopa ühendamise ajaloole pühendatud muuseumi rajamise.
Louise Weiss jäi elu lõpuni aktiivseks poliitikuks. Ta suri 90-aastasena 1983. aastal, enne oma ametiaja lõppu.
