Laura Bassi, üks esimesi naisi teaduses

Laura Bassi oli 18. sajandi epohhiloov Itaalia füüsik ja akadeemik, kes ühe esimese naisena maailmas saavutas rea tunnustusi teaduses ja hariduses.

1711. aastal Bolognas sündinud Bassi sai lapsepõlves koduõpetaja käe all hariduse loodusteaduste ja matemaatika alal. Ta õppis Bologna ülikoolis, kus sai 1732. aastal ka doktorikraadi. Ta oli esimene naine maailmas, kes sai doktorikraadi loodusteaduses ja teine naissoost filosoofiadoktor (esimesena sai selle kraadi Elena Cornaro Piscopia).

Seejärel alustas ta tööd Bologna ülikoolis, kus temast sai ülikooli ja maailma esimene palgaline naisõpetaja. Kuid naistele esitati avalike loengute pidamisel rohkem piiranguid kui nende meessoost kolleegidele, sest ülikoolis arvati, et naiste elu peaks piirduma koduseintega. Kogu Bologna ülikoolis töötatud aja jooksul võitles ta asjatult selle eest, et teda koheldaks meessoost õppejõududega võrdselt.

Bassi töö mõjutas sügavalt füüsikateadust, kujundades paljude kaasaegsete ja tulevaste teadlaste tööd. Tema uurimistöö sillutas teed edasistele avastustele ja aitas kaasa füüsika kui omaette teaduse kujunemisele. Ta kirjutas umbes 28 artiklit, millest enamik käsitles füüsikat ja hüdraulikat.

Bassi oli tulihingeline naiste hariduse eestkõneleja ja töötas selle nimel, et suurendada naiste ligipääsu teaduskõrgharidusele. Oma valdkonna esimese naisena levis tema kuulsus kaugele ja teda hakati kujutama kui Bologna Minervat – Rooma tarkuse- ja kunstijumalannat.

Karjääri hilisemas osas, 1750. aastatel, anti talle luba pakkuda eratunde ja rahastati tema kodus läbi viidud katseid. See võimaldas tal vältida ülikooli eeskirjadega kehtestatud piiranguid. Samal ajal kuulus ta ülikooli kõrgeima palgaga töötajate hulka. Oma elu lõpuks oli ta professor veel kahes asutuses – Collegio Montaltos ja Bologna Teaduste Akadeemias.

Bassi suri 1778. aastal 66-aastasena. Teda mäletatakse tänapäeval kui olulist füüsikut ja teerajajat naistele teaduses.